Siin blogis käijaid on praegu vist väga vähe, aga küsin siiki abi. Palun pange kirja, mis on teie arvates eesti kirjanduse kõige ilusamad luuletused! Luuletust ei pea kirja panema, kui ei viitsi ega taha ega oska, aga autorist ja pealkirjast oleks ka palju abi.
Palun levitage seda sõnumit oma sõprade hulgas!
Muidugi võib kirja panna ka mitu väga head, ühte ja parimat ongi raske öelda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
16 kommentaari:
Kes see oli, kes kirjutas mingid sellised värsiread: ..üle kannatunud kodumaa, igal uksel tahaks seisatada, ükski kodu pole leinata...". See pajatas midagi jõuludega seoses ja kirja oli pandud umbes 1943...
Under?
Juhan Liiv - Rong. (või midagi sellist, fakt on, et seal on sõnad:
'rong lendab tuule kiirusega
ja silmist kaovad metsad mäed
mul on kui sõidaksin ma surma
kui kisuksid mind surma käed').
Viidingu kolm pilti on minu meelest lihtsalt ilusad.
1.
Pähe tulevad seened,
pähe tulevad korvid,
pähe tulevad mütsid.
Kätte võetakse noad.
Kellel korgitseriga,
kellel ilmaaegu korgitseriga.
On plaan minna seenele.
2.
Üle mitme aasta avan mina
mitmekümneaastase šampanja
paksupõhjalise pudeli.
Arvake, kas pauguga või ilma?
Loomulikult.
3.
Minu ema hiilib haljasalal,
mitte kaugel Rahvusooperist,
loodenmantli taskus seenemääraja,
käes jõupaberist kott.
Ta armastab šampinjone.
Ta armastab elu.
Luule on suurem kui elu! Seeni Sa ju ei söö eriti, aga see ei taksita armastamast seeneluulet!
Aitäh kõigile kommenteerijatele, palun jätkake luuletuste lisamist!
Üks pigem tore kui ilus Ilmar Trullilt:
Kass silus vurru
ja lõi nurru.
Nurr ei nurisend ja talus
Nurrul polnud üldse valus.
Vat, emme, ma pole ju kõiki eesti kirjanduse luuletusi läbi lugenud. Ja suurem osa loetuistki on unund...
Aga see Alliksaare Tunnustus on päris lahe mu meelest
Eks olnud sinus sangarite valjust,
kui ohverdasid elumuinasloo
sa narrile, kes toitus pisinaljust
ja laulis vahel kahe valuhoo.
Sa imetled ta ujedust ja haljust,
kui moodustaks ta erilise soo,
kuid ta ei hõlma iial sinu paljust,
ehk selgeks sai küll päikese argoo.
Vaid sellega ta täidab üht su lünka,
et säratad ta ilmet igisünka
ja täiuseni viid ta aju kord.
Te teineteist siirdute kui sõtta,
kuid kumbki ei saa võite kaasa võtta,
need haihtuvad kui muusika akord.
Betti Alver - Eluhelbed (1970)
Lihtsalt teistsugune ja huvitav, eriline.
küll ma otsisin eluarvu,
küll ma jagasin jagamatut -
kuni taipasin tasahilju,
et sa leiad saatuse summa,
kui korrutad välgujoaga
oma elu surmkümmend suudlust,
hullsada ilusat hetke
ja tummtuhat valutuiget.
Mõtlesin selle küsimuse peale kohe pikalt:) Seoses käesoleva/saabuva talvega võiks välja tuua ühe Villem Grünthal-Ridala luuletuse:
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Üle ääreta, lumise välja,
nii tühja ja palja,
viib üksik tee
üle jõe,
kus pruunikad pajud
on unesse vajund.
Mööda lõpmata teed
lähevad reed
kuu kahvatul kumal,
eha punal,
kaugele...
Sellel on nii mõnus rütm.
Lisaks võiks siia kirja panna pea kõik Artur Alliksaare ja Kristiina Ehini luuletused.
Minu vanematekodus on Muhu tikandiga roositud raamatukaante vahel üks ajaloohämarusest pärinev noorte luuletajate kogumik kus seisab selline luuletus:
Elan suures linnas, väikesel tänaval, kodumaa pinnal, lillede lähedal /Priidu Beier/
Kas pole tore aadress?
Eve, selle Villemi luuletuse on viisistanud Türnpu ja selle kannab ette Tartu Akadeemiline Meeskoor jõlukontserdil 21. detsembril TÜ aulas, tule kuulama :)
Nuputasin veel, aga vat, kui ikka kodus raamatuid ei ole, siis ei ole (mõned võtavad seda kui vihjet, eksole). Aga mulle tuli meelde see ilus luuletus, mis ükskord mu tõsise jõulueituse ära ravis. See on see Jaan Krossi luuletus kuldsest hiirest. Aga ma ei mõista seda siia kirja panna.
Jaan Kross
Kuldne hiir
Tuleb meelde (vahel harva-harva,
kui on päevarattas vähem kiire):
isa
tegi ükskord kullakarva
jõuluküünlast kullakarva
hiire.
Mina vaatasin. Mu süda peksis,
nii et roided kuumi põkse tundsid:
elus
kuldne hiir
peos isal keksis
koonul värisemas
kuldsed vuntsid
kuni äkki ta sealt plehku pani
mine tea, kus prakku ennast peites!
Kuldset hiirt
ma suure pimedani
tuppa otsima jäin meeleheites.
"Küünlaid läitma!"
"Jõuluvana tuli!"
"Jagab kommi! Jagab inglipilte!"
Surnud küünlail põles surnud tuli.
Jõuluvana kandis naabri vilte.
Surnud küünlaid,
valevilte
trotsin!
Sööma? Ei! Las solvub jõuluhani!
Elus
kuldset hiirt
ma otsin otsin otsin
ning vist otsima jään pimedani.
JÄRVEVAHT JA JOOGIVESI
Ilmar Trull
Läksin kosutama närve,
jalutasin pisut ringi
ümber Ülemiste järve.
Leidsin kaldalt mingi pingi.
Olime seal kahekesi -
mina ja mu joogivesi,
mille mulle nuttis Linda.
Tänutunne täitis rinda.
Aga jändrik järvevaht
küll ei seedinud meid kaht.
Tormas kohale, et tolmas,
tema tahtis olla kolmas.
Ma ei salga,
lasin jalga.
Las nad olla kahekesi,
järvevaht ja joogivesi.
Juhan Viiding
Ööliblikas, su tung on imeline
Ööliblikas, su tung on imeline.
Sealt (siit) pole tagasiteed.
Ööliblikas, su tund on imeline.
Siit (sealt) pole tagasiteed ---
teispoolsused mõlemad need.
Nende klaaside taga on tuli,
on valguse algus ja lõpp.
Mina näen seda ammu juba,
mina tean, see on Surma tuba,
oo, ma tean, see on elutuba.
Sinna tuppa! Ma pean, ma pean!
Oma suuri must-valgeid tiibu
kannan läbi aastate öö.
Vastu akent, õnnetu, liibu!
Sinna tahta --- su elutöö.
Olen raske ja libisen alla.
Jälle ründan ja vapustan.
Selja taga on pimedad ajad.
Surma valgus on see, mida vajad.
Lambiklaasi kohale sooja
lendab vapustav sõnumitooja.
See on hommik. Meile ja mulle
tuleb aeg, et lennata tulle;
tuli surnuks puhada ise
läbi elu nii imelise.
Ma armusin
Ilona Laaman
Oh ma armusin
sinusse nii ülepeakaela,
et puder pliidi peal
jäi kõrbema,
ja igal tänavanurgal
näen ma ainult sind
(milline mehehullus),
ja mida ma nüüd söön?
Ja juhul kui
sa tuleksid mulle külla,
kuidas seletaksin
ma kõrbehaisu,
ja mida ma sulle pakuksin?
Ja mu läikivad
silmad ütleksid
selgemini kui sõnad,
et olen vägagi nümfomaanne.
Ja ma näen vaimusilmas:
sa lähed kummardades,
viisakalt,
tagurpidi välja.
Ma armastan su armastust ja jään
ta imetlejaks: hardalt teretan
kui päästjat sind ning hinges veretan
sull’ tänu liigust, kui su armu näen.
Ei malda kauem sala kui fontään
sull’ helada – sind ülemeretan!
Kui põõsas ammu õitest nõretan,
kui õnnistet all armupäikse läen.
Ma armastan su armastust! Sa mind
sind armastama oled armastanud,
mind hõõgab ilusaks su armuind,
sa leevendad mu igatsusejanud:
kui elujooki sinu rõõmu joon,
su valu oma valuks ümber loon.
See viimane on marie under
Postita kommentaar